(500) Days of Summer

Aasta: 2009
R: Marc Webb
S: Scott Neustadter & Michael H. Weber
IMDb: 8.2 / 10
Pikkus: 95 min
MPAA: PG-13
N: Joseph Gordon-Levitt
Zooey Deschanel
Geoffrey Arend
Chloe Moretz
Matthew Gray Gubler
Clark Gregg
...

"Boy meets girl. Boy falls in love. Girl doesn't."




Hah, see film on suurepärane cocktease inimestele, kes Zooey Deschaneli armunud on, ja näinud stseeni, kus tema tegelane koos Joseph Gordon-Levittiga liftis on ja järsku The Smithsi laulma kukub, saan ma täiesti aru mudilastest ja tudengitest, kes seda noort brünetist sinisilma nähes põrandale tohutuid ilalompe tekitavad. Armas see tüdruk ju on ning eks see suurenisti ole ka filmi võlust. Filmi traileris mainitakse, et tegu pole tüüpilise poiss-kohtub-tüdrukuga looga. No tõtt-öelda on (500) Days of Summer ehitatud üles üksikutest stseenidest, milles puudub kronoloogia, ja selle kaudu näidatakse meile lugu sellest, kuidas Summeri (Deschanel) poolt maha jäetud Tom (Levitt) üritab aru saada suhte lõppemise tagamaadest ja seda kõike illustreerib väga muhe ja nunnu indielik taust - no filmi alguses mainitakse ju mu lemmikbändi Belle and Sebastian, enam indie ei saagi olla! Vahepeal võrdleb noorpaar end ka Sid Vicious'i ja tolle abikaasa Nancy'ga.
(500) Days of Summer on ilus, tagasihoidlik ja võrdlemisi värske ning nutikas linalugu. Kui välja jätta koht, kus Zooey ütleb, et keskkoolis kutsuti teda anaalseks tüdrukuks ning Levitt selle peale suutäie šampust välja sülitab ning Zooey seepeale ütleb, et tal oli niisugune hüüdnimi, kuna ta oli väga korralik ja organiseeritud - see sobinuks pigem Judd Apatow' filmi -, siis oli stsenaarium üldjuhul väga taibukas ja täis pisikesi meeldivaid nüansse. Filmi konstruktsioon on aga pisut kahtlane... ei saanudki aru, kuhu selle erinevatel päevadel hüppamisega jõuda üritati ja ega kuskile ei jõutudki, see oli kõigest originaalne ja uudne nüke, aga sealjuures kuidagi ebameeldivalt juhuslik. Romantikafilmide aficionadol tasub vast vaadata küll.

Ralf #7

Laupäevane RalfChati erisaade (21. november 2009) toimub ühe mu sõbra kodus. Algab see nagu alati kell 22:00. Vabandan eilsete tehniliste probleemide tõttu - hankisin omale uue funktsioneeriva headseti ja nüüd on kõik jälle korras.

RalfChat #6

Tänane RalfChat (20. november 2009) algab 22:00, ehk siis paari minuti pärast. Üks inimene juhtis nimelt tähelepanu sellele, et tänane inimeste arv ei ole väike ainult seepärast, et on reede, vaid äkki oleksin pidanud ka siiski filmiblogis märkima.

ralfchat #5

Homne (19. november 2009) RalfChat algab kell 22:00, pärast tunniajast filmiprogrammi (21:00). Tuletaks meelde, et soovi korral saab LiveStreamis ka menüüst On Demand valides varasemaid saateid juppides vaadata.

RalfChat #4

Homne (18. november 2009) RalfChat algab kell 22:00, pärast pooletunnist filmiprogrammi. Tuletaks meelde, et soovi korral saab LiveStreamis ka menüüst On Demand valides varasemaid saateid juppides vaadata.

RalfChat #3

Homne (17. november 2009) RalfChat algab kell 22:15, sellele eelneb kell 21:00 algav filmiprogramm (Paranormal Activity). Täna oli vahepeal jututoas kokku üle 20 inimese. :)

Aadressiks http://www.livestream.com/ralfchat.

ralfchat

Tänasest alates on mul reaalajas väike nn jutusaade, mis töötab LiveStreami kaudu ja mis eeldatavasti hakkab näitama igal õhtul filme ja muidugi mu enda heietusi veebikaamera ja mikrofoni kaudu. Tänane (16. november 2009) õhtuprogramm peaks algama 21:30 filmidega ja siis 22:00 minu jutlusega, võite ju läbi hüpata ja vaadata, millega tegemist.

Aadressiks http://www.livestream.com/ralfchat

Wrong Turn 3 : Left for Dead

Aasta: 2009
R: Declan O'Brien
S: Connor James Delaney
IMDb: 4.5 / 10
Pikkus: 92 min
MPAA: ?
N: Tom Frederic
Janet Montgomery
Gil Kolirin
Tamer Hassan
Borislav Iliev
Christian Conteras
...

"What You Don't See Will Kill You"




Pidage mind nüüd kergeusklikuks, aga filmi Wrong Turn fännina ei saa ma jätta vahele ühtegi sellele tehtavat järge, isegi kui see täiesti seedimatu pullikakana tunduda võib. Ja ega mu ootused kolmanda osa suhtes üleliia madalad ei olnud, kuna teine osa läks küll stiili poolest natuke teist teed pidi, kuid oli sealjuures täiesti vaadatav ja humoorikas andmine. Aga mis kolmandasse puutub, siis vitsad sain ilusti kätte. Film oli veel suurem mädarõigas kui oleksin suutnud ette kujutada, ja uskuge mind, seda ütleb inimene, kes on karastunud ka kõige leigema sita sees. Kõige rohkem häiris mind vast see, et filmis oli - kui nüüd üks jobinägu, keda näeb vaid viie minuti jagu - vaid üks redneckist mutant: Wrong Turni sõprade seas Three Fingerina tuntud huilgav kõhn maniakk. Vähe sellest, et temast polnud piisavalt, et korralikku möllu teha, oli ka grimm alla igasugust arvestust. Kui esimese filmi kollid nägid nii usutavad välja, et ma püksi urineeriksin ja tite kombel kisama kukuksin, kui nemad kämpinguretkel mu telki raputama tuleks, siis kolmanda osa pahalasega võiks muretult mõned õlled võtta.
No ei olnud vahva vaadata neid väga odavaid ja halbu digitaalefekte, kuskilt rongijaama peldikust leitud ja viskipudeliga liimile saadud "näitlejaid" ja seda, kuidas mingi traksides naksitrall üritab grupil badassidest vangidel nahka kuumaks kütta. Varasemad filmid panid mõne vängema tagaajamisstseeniga higi ja adrenaliini jooksma küll, kolmanda jao lollitamine oli sama pingeline kui oma nime lumme kusemine, ja pealegi arvan ma, et kui mõni inimene isegi juhtub või juhtus lolli või täis peaga selle DVD ostma, siis jääb lumi veel mõneks ajaks puhtaks, sest see on tunduvalt ohverdamisväärsem sihtmärk. Iseseisva filmina ehk saaks oma 2/10 kätte, aga ma tõesti ootasin midagi, mis vähemalt natukenegi eelmiste osade jälgedes käiks - seda siis meelelahutusfaktori, mitte kvaliteedi poolest. Tänan lugemast.

Trick 'r Treat

Aasta: 2009
R/S: Michael Dougherty
IMDb: 7.3 / 10
Pikkus: 82 min
MPAA: R
N: Dylan Baker
Brian Cox
Anna Paquin
Quinn Lord
Leslie Bibb
Lauren Lee Smith
...

"Poison, Drowning, Claw, Or Knife. So Many Ways To Take A Life."




Kui mu infoallikad nüüd ei peta, siis jõudis Halloweeni-teemaline film Trick 'r Treat õudukasõpradeni ainult DVD kujul ega isegi jõudnud kinohuvilisteni. Tegu on režissöörina debüteeriva Michael Dougherty vallatu ja nauditavalt värvikireva Creepshow sarnase antoloogiaga, kus räägitakse neli üksteisega väga õrnalt põimuvat lugu, mis kõik leiavad aset Halloweeni õhtul. Tegemist tuleb kartulikotti peas kandva salapärase väikese poisiga, öösiti vampiirikostüümis ringi luusiva sarimõrvariga (keda mängib muuseas Dylan Baker), grupi lastega, kes otsustavad oma sõpradele õela vembu mängida ja saavad teada, mis seisab tegelikult kohaliku koolibussi puudutava linnalegendi taga, ja palju muud. Soovi filmi vaadata tekitas üks mu lemmik YouTube'i ja DVD'de entusiaste BoogerBoyMeister oma väga kiitva videoarvustusega ning ütles sealjuures, et on jõudnud lühikese ajaga filmi oma viis korda uuesti vaadata.
Minu jaoks polnud tegu linateosega, mida kannataks nüüd mingi kindla aja tagant aina uuesti kaeda ja tõenäoliselt jääbki eilne vaatamine mu viimaseks korraks, ja kui isegi tekib tulevikus tahtmine seda teha, siis sedagi vaid Dougherty kommentaarirajaga, mis DVD lisade hulgas oli. Äratundmisrõõmu on ameeriklastel mõistagi tunduvalt rohkem, kuna nende jaoks on Halloween midagi väga erilist, aga niisama tagasihoidlikule horrorfanaatikule peaksid 100% praktilised eriefektid ja selgesti äratuntavad viited õudusklassikuile ning muu sarnane mõnusasti vaatamislõbu pakkuma, ja ehkki film oli hirmsast kaugel oli lavastaja väga oskuslik stiil (kas võiks isegi talent öelda?) selgesti tuntav. Trick 'r Treat on õudusžanri tänapäevast magedat taset arvestades oma fantaasiarohkuse ja leidlikkusega päris värskendav elamus. Naerda saab kindlasti.

Orphan

Aasta: 2009
R: Jaume Collet-Serra
S: David Johnson
IMDb: 7.2 / 10
Pikkus: 123 min
MPAA: R
N: Vera Farmiga
Peter Sarsgaard
Isabelle Fuhrman
CCH Pounder
Jimmy Bennett
Margo Martindale
...

"Can you keep a secret?"




Arvan, et vähemalt kolmveerand inimestest, kes kinno Orphanit vaatama läksid, teadsid juba lõppu ette, kuna olid lugenud Eesti Päevalehe artiklit sellest, kuidas väike Eesti filmiga seotud on ja justnimelt seal räägitakse ette filmi lõpupuänt, et näidata, kuidas meie vabariik süžeesse sisse tuuakse. Eks muidugi oli tore kuulda, kuidas Hollywoodi filmis öeldakse "Oota üks silmapilk", aga ega film ise midagi väga head polnud. Väike tüdruk Esther, kes filmis lapsendatakse, ei olnud sugugi hirmuäratav ja filmis leidunud psühholoogiline mäng seoses lapse kaotamisega ja muude filmi naispeategelast (Vera Farmiga) vaevavate hädadega polnud kuigi nüansirohke, näiteks võrreldes seda filmi ühe mu üle-eelmise aasta lemmikfilmi Joshuaga [9/10], kus muide erinevate psüühiliste häirete all kannatavat ema samuti Vera Farmiga mängis.
Kahjuks polnud huvitav vaadata. Neid deemontittesid ja saatanlapsi on igasugu filmides juba nii palju olnud, et see konseptsioon hakkab vaikselt end ära väsitama. Lõpus olnud väike pööre seoses isaga polnud kaugeltki nii õõvastav, kui olla võinuks; Estheri Guitar Hero fännist kasuvend oli üle mõistuse ärritav ning isategelane lausa naeruväärselt ignorantne. Ausalt öeldes saaks sellest filmist, kui see umbes poole tunni pikkuseks teha ja sobivatesse kohtadesse salvestatud rõkkav naer taustale panna, korraliku esimese osa uuele Ameerika komöödiasarjale sellest, kuidas eurooplasest vanamoeline väike tüdruk üritab sobituda jänkistani kõrgemast klassist perre ja seal pidevalt roppude sõnade kasutamise eest või siis oma kasuvanematele peale sattumisest, kui nood millegi intiimsemaga tegelevad, nahutada saab.

Terminator Salvation

Aasta: 2009
R: McG
S: John D. Brancato & Michael Ferris
IMDb: 7.0 / 10
Pikkus: 115 min
MPAA: PG-13
N: Christian Bale
Sam Worthington
Anton Yelchin
Moon Bloodgood
Jadagrace
Bryce Dallas Howard
...

"The End Begins"




Igasuguste postapokalüptilist maailma kujutavate filmide peale olen ma alati mihkel ja olin sealjuures üllatunud, kuivõrd lummav oli visuaalselt Terminator'i seeria neljas film, mis räägib Judgment Day järgsest maailmast ja masinate vastu sõda pidava The Resistance'i võitlusest SKYNETi vastu. Seda räpast, tuhast ja laastatud tühermaad nähes tekkis otsekohe kahetsus, et vaatan seda filmi mingilt kineskooptelekalt ja mitte kinoekraanilt, aga eks tollal, kui film veel kinodes oli, olin ma ka üsna skeptiline, sest mitte ainult ei olnud lavastajaks McG, paistis Terminator'i filmiuniversum minu jaoks katkevat sealt, kus lõpeb James Cameroni osalus, ja too seriaal Summer Glau'ga oli minu jaoks kui täielik kahe klassikalise ulmefilmi reostamine kingaviksiga. Kokkuvõttes aga soovitaks seda filmi vaadata juba neil, kes Terminator'i universumist suurt ei hooli, kuid armastavad Mad Max'i ja muid sarnaseid teoseid. Väga efektiivne ja meeldejääv vaatemäng.
Terminator Salvation töötab individuaalse ulmemärulina suurepäraselt. Olen kuulnud, et Christian Bale, kes sedapuhku John Connorit mängib (ehk siis inimkonna suurimat lootust), on kirjutanud alla lepingule, mille kohaselt teeb ta veel kaks filmi, nii et Judgment Day järgse maailma filmidest tuleb kokku triloogia, ja ma ei pane isegi pahaks. Kartsin küll, et kuna lavastaja nimi on McG, ei tule sellest midagi enamat kui lihtlabane popkornikas, aga võta näpust, oli täitsa kvaliteetfilmi tasemel, ehkki digitaalne pürokraam nägi väga juust välja ja mõni teine arvutiga lahendatud koht kergelt mage oli, kuid hea seegi, et suurem osa linateosest ei koosnenud näitlejatest, kes rohelise lina ees seisavad. Kogu maailm nägi ühesõnaga väga-väga lahe välja. Selline düstoopiakraam kohe paneb mu mahlad liikuma. Muidugi lisab asjale jumet see, et ringi kõnnivad masinad, kes oma kahurite-kuulipildujatega teevad hakkliha kõigist, kes nende teele ette satuvad, ja et lõpus näeme Arnold Schwarzeneggerit, õigemini klaviatuuri ja hiirega tehtud versiooni sellest, milline Arnold välja nägema peaks, aga nägi see digitaal-Arnie päris hea välja ja kohe tekitas hea tunde.
Naljakal kombel ei meeldinud mulle aga Bale ega ta tegelane. Mees käib koguaeg hapu lõustaga ringi ja peab tõdema, et ta siin filmis nii palju ei teinud ka. Isegi teises osas olid tema vägitükid seoses pangaautomaadist raha välja petmisega muljetavaldavamad, sest siin istub ta ainult juhtimiskeskuses ja töötab mingi signaali-vidina kallal, mille üleüldine tähtsus mulle kokkuvõttes selgusetuks jäi, või siis istub künka otsas ja laseb basuukaga mingeid Skyneti terminaator-skaute õhku. Connor ise peaks muidugi olema The Resistance'i suur juht, aga lesib loorbritel. Samuti tundub Bale ise juba intervjuusid vaadates külma ja ebameeldiva tegelasena, ja filmi võtetelt Internetti lekkinud heliklipp ühe filmi tehniku peale karjumisest ei muuda mu arvamust temast kuidagi positiivsemaks, pigem vastupidi.

Antichrist

Aasta: 2009
R/S: Lars von Trier
IMDb: 6.9 / 10
Pikkus: 109 min
MPAA: ?
N: Willem Dafoe
Charlotte Gainsbourg
...

"When nature turns evil, true terror awaits."








Häbi-häbi, püksis käbi - on vast tobe! Vaatasin Lars von Trieri filmi Antichrist vaid selleks, et näha, kas genitaalset mutilatsiooni sisaldavad stseenid, mis on käesoleval aastal tohutut kõmu tekitanud, ka tõesti niivõrd jäledad on, ja peab tõdema, et olid küll - vähemalt mina hammustasin reflektiivselt huulde, kui Green Goblini munad sodiks löödi. Ülejäänud film oli see-eest vähemalt minu jaoks üsna igav. Kõvasti süvafilosoofiat, mõjutusi Piiblist ja hulgaliselt sellega põimitud loodust. See, miks mina filmi üldse vaadata otsustasin, on muidugi suurepärane näide tänapäeva ühiskonnast. Inimesed justkui elavadki vaid selleks, et päeval paberilehti jõllitada ja siis selle eest hindeid või palka saada ning otsivad siis õhtul Internetist jõledaid või niisama veidraid videosid, et oma salakirgi või alateadvuslikke huvisid rahuldada. Natuke imelik küll mõelda, et tervet filmi ainult selleks vaatasin, et näha, kuidas kliitor kääridega maha lõigatakse, aga mis teha. Kahju vaid, et kõigele muule üleliia tähelepanu ei viitsinud pöörata.
Sooviga Trieriga lepitust leida otsustasin, et lähen ja vaatan filmi Cinamonis uuesti - kui nad ikka lae ilusti korda saavad. Kui õigesti aru saan, toimuvad seal näitamiseks plaanitud seansid kõik Sõpruses. Jäin väga rahule Willem Dafoe rollisooritusega, minu meelest oli ta tunduvalt tugevam kui Charlotte Gainsbourg ja kahe peategelase seast ja filmi liikuma panev jõud, mängis ta ju vahepeal põõsaste vahel Mr. Miyagit ja jagas õpetussõnu. Irooniline küll, aga tal kui meinstriimi kuuluvates filmides mängiva näitlejana oli jälle tarvis rohkem pingutada. Kui keegi sellest Green Goblini naljast aru ei saanud, siis mängis ta ju Peter Parkeri rohelises kostüümis vaenlast esimeses Spider-Mani filmis ja on ka igasugu muid kassaprojekte teinud. Mõnus, sellised värdjalikud imelikud independent tööd täitsa sobivad talle. Film oli tegelikult tõepoolest, nagu mainitud, üllatavalt igav ja ausalt öeldes veidi maitsetu. Vaatan küll uuesti, aga praegune mulje on kahjuks nõrgapoolne.